Sõduri põhioskused |
| Sõjatopograafia alused |
|
Topograafia on teadus kaartidest. Et edukalt sõdida, peame oskama liikuda vajalikku maastikupunkti või mööda vajalikku marssruuti. Samuti peame oskama määrata ja edastada nii iseenda, kui vaenlase asukohti ning hinnata kaardi abil maastiku põhiiseärasusi, ise kohapeal viibimata. Seetõttu on topograafilised teadmised ja oskused väga olulised kõigile väeliikidele. Kaart Sõjategevuse planeerimisel ja juhtimisel on topograafiline kaart aga praktiliselt asendamatu abivahend. Kaart on maapinna vähendatud ja üldistatud mõõtkavaline ja tasapinnaline kujutis. Valmistatakse erinevaid kaarte. Tsiviilstruktuurid vajavad näiteks maa katastrikaarte, geodeetilisi kaarte, turismikaarte. Meresõiduks ja ka mereväes kasutatakse merekaarte, õhusõidukites lennukaarte. Kaitsevägi kasutab maismaategevuses põhiliselt spetsiaalseid kaitseväekaarte, millele on kantud sõjategevuse planeerimiseks ja juhtimiseks vajalik informatsioon. Iga kaitseväekaardi nurgal on ära toodud kaardilehe asukoha viitenumber ja rahvusvahelise (NATO) standardi seerianumber. Samuti on igal kaardilehel nimi, mis on omistatud tavaliselt kaardilehel paikneva suurima asula nimetuse järgi. Lisaks eeltoodutele on igal kaitseväekaardil veel magnetilise- ja kaardivõrgustiku suunaparanduse joonis koos väärtustega. Kaardi mõõtkava näitab kaardi vähenduse suurusjärku võrreldes tegelikkusega. See on kantud kaardi servale joonmõõtkavana või arvmõõtkavana. Arvmõõtkavaga näidatakse, mitu sentimeetrit maastikul vastab ühele sentimeetrile kaardil. Kui praktiliselt kustutada mõõtkava numbri lõpust kaks viimast nulli, jääb järele arv, mis näitab, mitu meetrit maastikul on üks sentimeeter kaardil. Kaitsejõududes kasutatakse järgneva mõõtkavaga kaarte: 1:20 000 1 cm = 200 m (maastikul liikumiseks) 1:50 000 1 cm = 500 m (maastikul liikumiseks, taktikaliseks planeerimiseks) 1:250 000 1 cm = 2500 m (operatsioonide planeerimiseks) Leppemärgid võimaldavad kaardilt maastikuinfo lugemise ja on reeglina ära toodud ka kaardi legendis. Vastavalt kujule jagunevad leppemärgid järgnevalt: 1. Pindleppemärgid - kasutatakse objektide ja alade (metsad, järved, asulad, suured ehitised, laiemad jõed jne) pinna ning suuruse kujutamiseks. Nende asend ja kuju vastavad alati kaardi mõõtkavale. 2. Joonleppemärgid - kasutatakse joonekujuliste objektide (teed, elektriliinid, kraavid jne) kujutamiseks. Nende pikkus ja asend vastavad kaardi mõõtkavale, kuid laius (paksus) reeglina mitte. 3. Mõõtkavatud leppemärgid - kasutatakse maastikul selget tähtsust või markantsust omavate objektide ja reljeefidetailide (korstnad, kirikud, suured kivid, geodeetilised punktid jne) kujutamiseks, mida ei saa väljendada kaardi tegelikus mõõtkavas nende väikeste mõõtmete tõttu. Igal taolisel leppemärgil on oma kindlaks määratud tüüpkujund ja tegelik keskkoht. Maastiku näitlikumaks ja selgemaks kujutamiseks jagunevad kaardi leppemärgid eritüübilisteks värvuse järgi: 1. Roheline - mets, nähtavust piirava taimestikuga ala 2. Valge - lage või haritav maa 3. Sinine - veekraavid, jõed (tumesinine) ja meri, järved, laiad jõed (helesinine) 4. Pruun - teed, reljeef (samakõrgusjooned, muud pinnavormid) 5. Punane, must, hall - asulad, ehitised, muud inimese poolt rajatud või inimtegevusega seotud objektid ning piirid. Koordinaatvõrgustik võimaldab määrata ja edastada kaardil arvväärtusena asukohti. Kaitseväes kasutatakse reeglina ristkoordinaate, millele vastav võrgustik on ühtlasi kantud 1:20 000 ja 1:50 000 mõõtkavaga kaartidele. Võrgustiku ühe ruudu külje pikkus on 1 km ja see lihtsustab koordinaatide määramist ning vahekauguste hindamist. Kaardi raamil on iga võrgustiku joone juures ka vastav järjekorranumber. Kaardi põhjasuund jääb alati raami ülemisele poolele. Kompass Kompass on seade, mis näitab magnetilist põhjasuunda kohapeal ja liikumise ajal. Kompass võib olla tööpõhimõttelt kas magnetkompass, GPS-kompass või gürokompass. Gürokompassid (vurrkompassid) on massiivseimad, leides kasutamist sõidukites ja toimivad mehhaaniliselt. GPS-kompassid töötavad globaalse kohamäärangu satelliitsidesüsteemi toel ning on tavaliselt elektrooniliste GPS-seadme üheks lisafunktsiooniks. Magnetkompass on lihtsaim ja odavaim kompass, mida peab oskama vabalt kasutada iga sõdur, allohvitser ja ohvitser. Magnetkompassi keskseks detailiks on kapslis asuv magnetnõel, mis osutab põhja-lõuna suunda. Tavaliselt on põhjasuuna poolne nõelaots värvitud punaseks. Kompassi alusplaadil on tavaliselt kaarditööd hõlbustavad jooned ja kirjed. Kapsli ümber on liigutatav asimutaalring, mis jaguneb tuhandikeks ja (või) kraadideks järgnevalt: 00-00 (64-00) tuhandikku = 0 (360) kraadi (põhjasuund) 16-00 tuhandikku = 90 kraadi (idasuund) 32-00 tuhandikku = 180 kraadi (lõunasuund) 48-00 tuhandikku = 270 kraadi (läänesuund) Kaitseväes kasutataksegi suundade määramisel (NATO 6400) tuhandiksüsteemi, mis on kraadidest täpsem, aga samas arvutamisel lihtsam. Sidekriipsu ette jäävad numbrid loetakse ühe arvuna, kriipsu taha jäävad aga üksikute numbritena (näiteks 20-15 = kakskümmend üks-viis). Ilmakaarte ja suundade tegelikuks kindlaks tegemiseks looduses tuleb kompassi asimutaalringi põhjasuund keerata kohakuti magnetnõela põhjasuunaga. Magnetkompassi kasutamisel peab alati jälgima, et magnetnõela ei mõjutaks riietuse-varustuse, relvastuse metallelemendid! Vajadusel tuleb need suuna määramise ajaks seljast võtta ja veidi eemale maha asetada või kaaslase kätte hoiule anda! Kompassinõela võivad eesti sõdurivarustuse juures mõjutada näiteks: 1. relv 2. salved ja laskemoon 3. käsigranaadid 4. nuga või tääk 5. metallosadega kiiver 6. jalaväelabidas 7. katelok ja söögiriistad (kui ei ole alumiiniumist) 8. raadiojaam Lisaks võivad kompassinõela mõjutada näiteks lähedal asuvad sõidukid, elektriseadmed, elektriliinid jms.  Asukoha määramine Et maastikul liikuda ja soovitud kohta jõuda, peame esmalt teadma oma asukohta. Oma asukoha leidmiseks kaardil tuleb esmalt võrrelda maastikku kaardil kujutatuga ning kaart orienteerida (õiget pidi kätte võtta). Kaardi orienteerimine toimub järgmiste meetoditega: 1. Joonorientiiri järgi - pöörata kaarti nii, et maastikul joonekujulise objekti (tee, jõgi, kraav, metsasiht jne) juures seistes ühtiks selle suund kaardil tegelikkusega. 2. Punktorientiiri järgi - pöörata kaarti nii, et maastikul nähtav markantne vms silmapaistev kindel objekt (äratuntav maja, korsten, sild, järv jne) jääks kaardil enda asukoha suhtes samasse suunda kui, maastikul. 3. Kompassi järgi - asetada kompass kaardi peale või kõrvale ja pöörata kaarti seni, kuni kaardi põhjasuund (üleval) ühtib kompassi põhjasuunaga. 4. Taevakehade järgi - keerulisim, kuna vajab eraldi ettevalmistust, aga vastavate mõõteriistade olemasolul täpseim meetod õige suunaväärtuse leidmiseks. Kasutatakse tegelikkuses harva. Et teisi enda asukohast teavitada ja leida kaardilt vajalik maastikupunkt, tuleb osata kasutada kaardi koordinaatvõrgustikku. Ristkoordinaate edastatakse 10 m täpsusega. Täpsem töö kaardilehel pole üldjuhul tehniliselt-praktiliselt võimalik. Ristkoordinaatide väärtused kulgevad sõjatopograafilistel kaartidel: 1. üla ja alaservas - kasvavalt vasakult paremale - E (east) väärtus 2. külgservadel - kasvavalt alt üles - N (north) väärtus Asukoha määramiseks kaardiruudus vajame esmalt kaardiservadelt antud ruudu E ja N väärtusi, millele kumbalegi lisatakse lõppu kilomeetriruudu sisese vastavasuunalse mõõtmise tulemusena saadud väärtus meetrikümnetes. Näide asukoha määramisest topograafilisel kaardil. Mõõtkava 1:50 000 (1 cm = 500 m), kaardiruudu külje pikkus on 1 km (2 cm).  1) E väärtus: 2) N väärtus: Ruudu number = 25 Ruudu number = 50 400 m = 40 700 m = 70 Kokku 2540 Kokku 5070 Kaardil näidatud punkti ristkoordinaadid on seega 2540 5070 Koordinaatide väärtusi edastatakse ühe numbri kaupa. Antud juhul näiteks kaks-viis-neli-null; viis-null-seitse-null. Suuna määramine Maastikul võib osutuda vajalikuks määrata kompassi abil liikumissuunda või täpset vaatlussuunda. Kompassi abil tuleb sageli liikuda kohtades (mets, raba jms), kus puuduvad igasugused orientiirid, millest juhinduda. Täpset vaatlussuunda võib vaja minna näiteks vaenlase osutamiseks raskerelvadele või tuletoetusrelvadele enda asukoha suhtes. Tõelise geograafilise suuna kasutamiseks peab arvestama järgnevaid asjaolusid: 1. Maa geograafiline ehk tõeline põhjasuund ei lange päris kokku Maa magnetilise põhjasuunaga, mida näitab kompass. 2. Tänu Maa ümarale kujule tekib kaardi tasapinnalisena kujutamisel kaardi kilomeetrivõrgustikus koondumisnurga viga. Seega on tegelikult olemas kolm erinevat põhjasuunda: 1. Geograafiline, ehk tõeline põhjasuund 2. Magnetiline põhjasuund 3. Kaardi kilomeetrivõrgustiku põhjasuund Suunanurka on võimalik vastavalt vajadusele algselt määrata Kaardil või maastikul. Kaardil saab nurga määrata kaarjoonlauaga (malliga) või ka kompassi asimutaalringiga kilomeetrivõrgustiku vertikaaljoone ja objektile suunduva joone vahel. Meeles peab pidama, et mõõtmine toimuks kellaosuti liikumise suunas. Saadud nurka nimetatakse direktsiooninurgaks. Maastikul võib mõõta suuna enda asukohast nähtavale objektile kompassi või bussooli (suurtükiväe kompassi) asimutaalringi abil. Jälgima peab, et suunaväärtuse mõõtmise ajal oleks kompassi magnetnõel kohakuti kompassi asimutaalringi põhjasuunaga. Saadud nurka nimetatakse magnetasimuudiks. Nurk tõelise põhjasuuna ja magnetilise põhjasuuna vahel on deklinatsiooninurk. Erinevate põhjasuundade väärtuste erinevused pole suured, kuid tasuvad siiski väljaarvestamist, kui ainult asimuudi järgi tuleb maastikul liikuda kilomeetite kaupa. Samuti on vaja teada täpseid vaatlussuundi kaudtulerelvade tule tellimisel või korrigeerimisel. Topograafilistele kaartidele on alati kantud suunaparanduse väärtused (võivad olla ka negatiivsed ehk "miinusmärgiga"), mille abil on võimalik arvestada välja täpset suunda. Orienteerumine maastikul Esmalt on maastikule sattudes vaja kindlaks määrata enda asukoht kaardil. Kui tuleb liikuda kaardi järgi kindlasse punkti, tuleb esmalt välja valida sobiv liikumisteekond, ehk marssruut (juhul, kui see pole käsitud). Tavaliselt üritatakse liikuda mööda teid. Marssruudi valikut mõjutavaid asjaolusid: 1. Vaenlase vägede paiknemine ja tegevus piirkonnas 2. Tõkete (miiniväljad, purustatud teeosad ja muud) asukohad 3. Liikumisteede ja orientiiride olemasolu, samuti teede läbitavus ja sildade kasutatavus 4. Looduslikud tõkked ja nende ületatavus 5. Sõiduteede senine liikluskoormus 6. Lõpp-punkti saabumiseks ette nähtud kellaaeg 7. Teekond peab saama võimalikult lühike või otsene. Kui marssruut on kindlaks määratud (ja kaardile kantud), uuritakse kaarti, et leida teelt asukoha kontrollimiseks sobilikke maastikupunkte. Nendeks võivad olla teele jäävad ristmikud, sillad, ehitised jne. Kui osa marssruudist tuleb läbida asimuudi järgi liikudes, arvestatakse asimuut eelnevalt kaardi järgi välja. Enne liikumise alustamist on vaja vajadusel uuesti kindlaks määrata enda asukoht. Liikudes tuleb piisavalt sageli kontrollida oma asukohta, ümbritsevat maastikku kaardiga võrreldes. Mida tundmatum on maastik, seda enam tuleb asukoha kontrollimisele rõhku panna. Eriti hoolikas ja täpne tuleb olla liikumisel pimedas. Maastikul liikuvast allüksusest määratakse keegi (allüksuse ülem ise või mõni targem ja kogenum allohvitser-sõdur) tavaliselt kaardilugejaks. Täiesti tundmatul maastikul, isikkoossesu vähese kogemuse korral või pimedas tuleb kaardilugejaid määrata dubleerivalt. Asimuudi järgi liikudes püütakse võimalusel valida eespool maastikul välja mõni õiges suunas jääv orientiir (näiteks mõni eristatav puu või põõsas) ning liikuda selleni. Kohale jõudes kontrollitakse kompassiga suunda ja valitakse järgmine orientiir. Pimedas hoitakse tavaliselt teede ja orientiiride lähedusse. Peab meeles pidama, et pimedas võib vaadeldav maastik tunduda hoopis teistsugune, kui päevavalges. Kui liigutakse kaardiserva läheduses, peab olema eriti ettevaatlik, et ei eksitaks väljaspoole kaardi ala, kus on palju raskem kaotatud orientatsiooni taastada ja oma asukohta kindlaks määrata. Samuti peab olema orienteerumisel tähelepanelikum, kui tundmatul maastikul tuleb liikuda joostes või vaenlase eest eemaldudes. Kui selgub, et maastik ei vasta kaardil olevaga ja oma asukohta pole võimalik kindlaks määrata, tuleb peatuda ja liikuda mööda tuldud teed tagasi viimasesse maastikupunkti, mille asukoht kaardil oli äratuntav. Kui tagasiliikumine pole võimalik, peab proovima leida kaardilt lähedusest väga hästi ära tuntavat joonorientiiri (sõidutee, raudtee, jõgi, mereäär), millest oleks raske märkamata mööduda, ja liikuda selleni lühimat võimalikku teed pidi ligikaudse asimuudi järgi. Maastikul eksides ja orientatsiooni taastades tuleb olla eriti tähelepanelik, et ei satutaks ootamatult vaenlase paiknemis- või tegevuspiirkonda! |
