| NATO |
|
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO - North Atlantic Treaty Organization) on iseseisvate riikide poliitilise ja sõjalise koostöö liit. Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 sätestab, et relvastatud rünnak ühe või mitme liikmesriigi vastu loetakse rünnakuks kõigi liikmesriikide vastu. Seega on tagatud iga liikmesriigi julgeolek lisaks oma suveräänsele kaitsevõimele ka teiste liikmesriikide sõjaliste jõudude abil. Ühendus muudab tõhusamaks kõigi liikmesriikide julgeoleku kaitse, lisaks teostatakse vajadusel ühisoperatsioone demokraatia ja rahvaste vabaduse kaitseks ka väljaspool liikmesriikide piire. NATO jaguneb tsiviil- ja sõjaliseks struktuuriks. Kõrgeim ametnik on peasekretär ja kõrgeim organ Põhja-Atlandi Nõukogu (North Atlantic Council). Otsuseid langetatakse liikmesriikide vaheliste nõupidamiste põhjal, kusjuures iga NATO otsus vajab kõigi liikmesriikide heakskiitu. Organisatsioonil ei ole liikmesriikide üle iseseisvat võimu. NATO relvajõud koosnevad liikmesriikide relvajõududest, mis antakse vajadusel organisatsiooni ühise väejuhatuse alla. Strateegilisel tasemel tegutsevad Euroopa väejuhatus ja Atlandi väejuhatus. NATO liikmesriigid (26) on Ameerika Ühendriigid, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Holland, Island, Itaalia, Kanada, Kreeka, Leedu, Luksemburg, Läti, Norra, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Suurbritannia, Taani, Tšehhi, Türgi ja Ungari. NATO loodi 1949. aasta aprillis, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 51 raames sõlmitud Põhja-Atlandi lepinguga. Lepingu allkirjastanud 12 Põhja-Ameerika ja Lääne-Euroopa riiki soovisid eelkõige luua vastukaalu Varssavi pakti riikide sõjalisele jõule. Möödunud sajandi viimasel kümnendil toimunud globaalse julgeolekuolukorra muutustega kaasnes organisatsiooni laialdane koostöö NATO-sse mitte kuulunud Euroopa riikidega. Suuremat osa vastavasisulisest tegevusest koondab Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (Euro-Atlantic Partnership Council), kuhu on kaasatud kokku 46 riiki, samuti programm "Partnerlus rahu nimel" (Partnership for Peace). Eesti sai NATO täieõiguslikuks liikmeks 29. märtsil 2004. a. Pikaajalise eeltöö tulemusena saavutatud liikmestaatust võib pidada Eesti riigi jaoks tõhusaimaks julgeolekutagatiseks läbi aegade. Liikmesriikidele rakenduv kollektiivne julgeolek moodustub liikmesriikide proportsionaalsetest panustest. Seega kuuluvad Eesti kaitsejõududes iseseisva kaitsevõime kõrval edendamisele ka professionaalsed ümberpaigutatavad üksused. Samuti jätkub osalus NATO poolt laiema stabiilsuse tagamisele suunatud rahuoperatsioonides. |
